Ümbruskonna info

Kihnu (Kyne) on Liivi lahe suurim saar (16,3 km2), kaugus mandrist 12km, Pärnust 50km. Saar asustati 15. saj. Kihnus on 4 küla ja umbes 560 elanikku. Kihnu pääseb praami ja laevaga Munalaiu (9km Marksast) ja Pärnu sadamast. Peamised tegevusalad on olnud kalapüük, meresõit ja hülgejaht. Kihnu kultuur on arenenud eraldatult 600 a. vältel. Etnograafiline eripära ilmneb murdes, rõivastuses, rahvalauludes ja pulmakombeis. Naised kannavad tänaseni rahvarõivaid igapäevaselt. Huvipakkuvad on korras õigeusukirik (19.saj), Kihnu koduloomuuseum, kalmistu. Pitkana neemel asub 31m kõrgune tuletorn. Kihnu kuusaim kapten on Kihnu Jõnn. Kihnu on arenenud turismisaar. Kihnu saare ümber on rohkesti väikeseid laide ja madalaid seljandikke, saart ümbritseb 56 asustamata laidu. Kõige kaunim on Sange. 1991. aastast  on moodustatud Sange laidude kaitseala.
Nii Kihnu saar, ümbritsev meri, kui ka laiud on paljude lindude pesitsusalaks. Kihnu väin, mis jääb Kihnu saare ja mandri vahele, on rahvusvahelise tähtsusega linnuala - üle-euroopalise tähtsusega lindude koondumispaik ja Euroopas ohustatud lindude pesitsusala. Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO vaimse ja suulise kultuuripärandi meistriteoste nimekirja. Korraldame reise Kihnu, ka koos ööbimisega.

Manilaid, rahvakeeles Manija. Saare pindala on 1,9km2, lähim kaugus mandrist 1km. Manilaid on vaid 4,5km pikkune maariba meres, metsa saarel ei ole. Saare pind on liivane , seega põllumaad on vähe, ka loomasööt tuuakse kõik mandrilt.  Rahvas elab igapäevaelu Kihnu kommete järgi, käiakse Kihnu kirikus. Rahvarõivadki on samad, mis Kihnus. Saarele pääseb paadiga Munalaiu sadamast.

Sorgu saar
Tibatilluke Sorgu č on Tuhkatriinu Pärnu-Riia meretee 30 kilomeetril.
Sorgu on tibatilluke kivine 5 ha suurune saareke Manilaiust läänes, mis tundub loodusliku kiviktaimlana ja merelindude paradiisina. Saare põhjatipp kerkib merest üsna järsult ja ulatub kõrge lavana tuletornini välja, seal on ka saare ainuke koht kust saab paadiga päris kaldale ligi sõita. Maa tuletornist lõunasse on kaetud roosa- ja punaseõieliste koerkibuvitsa põõsastega. Majakavahi majast vasakule vaadates näeme parajat dzunglit, siit võib leida verevat kontpuud, üksikuid kadakaid, toomingaid, pihlakaid ja saarepuid.  Sorgu majakas näitab teed meresõitjaile. Punase silindrilise telliskivitorni märgi kõrgus on 16 m. Saarel on alles 1904 a. ehitatud massiivne majakavahi hoone, kus viimasena pidas majakavahi ametit Haavikute pere. Seal tuli ilmale ka majakavahi poeg, tõenäoliselt ainus inimene, kelle sünnikohaks Sorgu saar.. Saarelt pärit raudkive võib leida ka Pärnu vanades munakivisillutistes ja muulides.
Vanadel merekaartidel kannab Sorgu nime Sorkholm, esmamanimine teada 16. sajandi keskpaigast. Meremehed teavad Sorgu riffe Pärnu lahe sissesõidutee ääres juba ammustest aegadest, sest siin on hukkunud palju laevu. Pärnu sadama ehitamise aegu 1864 pandi saarele puidust meremärk, mis asendati 1904 a. punastest telliskividest silindrilise tuletorniga. Ent õnnetused ei lakanud ning 1930 a. esimesel jõulupühal  jooksis Saksa aurik Mosel siin madalikule, 1931 septembris hukkus Läti aurik Balva. Enne esimest maailmasõda oli Pärnu saksa jahtklubi purjetajatel kombeks Sorgul jaanituld teha, aga vabariigi ajal kadus see komme.


Marksast 2 km kaugusel asub Lindi sookaitseala, mis moodustati, et hoida erinevaid taime- ja linnuliike, sookooslusi ning neid ümbritsevaid metsi. Siin on esindatud üle 20 erineva metsatüübi. Soo lõunaosa on mustika- ja jõhvikarikas, sügiseti on siin palju seeni. Soos võib  vabalt liikuda, kuid kindlasti õrnale soomaastikule kahju tekitamata .
Taimeliikidest võime kohata harilikku jugapuud, väikest käopõlle, kaunist kuldkinga, laialehist neiuvaipa, kuradi sõrmkäppa, ungrukolda.
Siin on väga omapärane linnustik, sest esineb nii rabadele kui mererannikule iseloomulikke linde: merikotkas, must toonekurg, väike konnakotkas, sookurg, sarvik-pütt, teder, tilder. Kaitsealal ei paikne ühtegi elumaja ega haritavat maatükki.
Rabamaastikku saab nautida Lindist Kõpuni.


Pootsi-Kõpu Püha Kolmainsuse apostliku-õigeusu kirik (Marksast 8 km) on valminud 1873. aastal, kuid kogudus loodi juba enne kiriku ehitamist 1847. Kiriku ehitamise aluseks oli arhitekt G. Schelli 1871. aastal valminud tüüpprojekt. Kirik on ehitatud maakividest ja osalislt krohvitud. Kirik on suur ristikujulise põhiplaaniga imposantne hoone, mis arhitektuuriliselt lahenduselt on Pärnumaal küllaltki erandlik, nimelt puudub jumalakoja peasissepääsu kohal kõrguv kellatorn. Kirikus on mälestustahvel Kõpul sündinud Eesti Apostliku-õigeusu kiriku esimesele piiskopile Platonile (Paul Kulbuschile). Kogudus tegutseb tänini.

Pärnumaa ilusaimas mõisahoone on Tõstamaa (Testama) mõis on tõstamaalaste uhkuseks (20km Marksast). Mõisa on esmakordselt mainitud 1553.a. pantimiskirjas. Tõstamaa (sks. Testama) mõisa järelklassitsistlikus laadis härrastemaja on ehitatud aastatel 1875-77 varasema, 1804. aastast pärineva hoone kohale. 1921. aastast alates on mõisahoones tegutsenud kool. 1997. aastal alanud kapitaalse renoveerimise tulemusena on mõis-kool tõsine vaatamisväärsus.
Peahoone on tähelepanuväärne ehitusdetailide poolest: kahekorruselise hoone fassaadi ehivad joonia kapiteelidega pilastrid. Siseruumides leidub omapäraseid arhitektuuridetaile 18. sajandist ja 19. sajandi lõpust. Maja vanimas osas on säilinud mantelkorstnaalune ruum. Mõisahäärberit on piiranud raudkivitara, mille jäänuseid on ka kohati näha. 1997. aastal avastati koolimaja härrastemaja remondi käigus paljudes ruumides ainulaadsed lae- ja seinamaalingud. 
Mõisa südamesse on omal ajal (1869) kuulunud 24 hoonet, lisaks veel karjamõisad, veskid, kõrtsid  - kokku oli mõisal üle 60 hoone. Kompleksi on kuulunud peahoone, tall, kutsarimaja, peahoone portikus, kasvuhoone, ait-kuivati, tuuleveski ja tall.
Majapidamishoonetest on huvitavam esindusliku fassadiga tallihoonete ansambel 19. sajandist. Fassaadi keskelt kerkib kaeratorn. Ümber nelinurkse õue olid koondunud tallid, tõllakuurid, jahikoerte kuudid. Tallides võib kohati näha palgiotstest parkettpõrandat. Iga hobuselatri seinal on ovaalne liivakivist õõnestatud kaerasõim. Mõisal olid omad tööndusettevõtted: jahu-, villa- ja saeveski, tärklisevabrik, viinavabrik. Mõisas põletati lupja, valmistati telliseid, sindleid.
Alates 1831.a. kuulus mõis Stael v. Holsteinide perekonnale. Holsteinidest  vanimat Wilhelm Fromholdoni kutsutud Vanaks Taaliks, temale järgnenud Augustit aga hulluks paruniks. Selle kolmanda põlve esindaja Aleksander Wilhelm (1877-1937) oli sanskriti keelte professor-kateedrijuhataja Pekingi Ülikoolis. Häärberi juurde on asetatud tema mälestuskivi. Rahvas mäletab Holsteine lolli, hullu ja targa parunina.
Mõisaomanikud olid pigem vaimu- kui majandusinimesed. Mõisa majandamist ja töid juhtisid valitsejad A.V.Doering ja J.Toots. Eestlasest mõisavalitseja Jakob Toots
hakkas esimesena Eestis (1885. aastal) Tõstamaal sood põlluks harima. Igale soo vakamaale veeti tuhat koormat liiva. Rabapõlde kasutatakse ja kiidetakse tänaseni.
Kogu ala ümbritseb ulatuslik kaitsealuhne 15 ha suurune park.

Pootsi mõis rajati 16. sajandi teisel poolel.  Klassitsistlikus stiilis algselt ühekordne härrastemaja on seoses ümberehitustega 1962. aastal tugevasti muudetud (korruse võrra kõrgemaks ehitatud). Säilinud on häärberi peatrepil mansardkorruse toetuseks ehitatud neli uhket sammast.  Aastatel 1962 -97 tegutses peahoones Pootsi põhikool. 1998 aastal  korrastati mõisa valitsejamaja ja kool viidi sinna üle. Mõisaansamblist on veel säilinud mitmeid majandushooneid, mis on arvel ka kultuurimälestistena. Mõisakompleksi kuuluvad peahoone, sulaste- ehk valitsejamaja (praegune Kihnu väina merepargi ja külakeskus), tall, kasvuhoone varemed, kivimüür, tuuleveski, ait-kuivati.

Sarnaselt Tõstamaale ümbritseb Pootsi mõisa liigirikas 4,9 ha suurune park, mis võeti looduskaitse alla 1959. aastal. Park oli kunagi väga liigirikas, siit võis leida punalehist pööki,
halli pähklipuud, leinajalakat, euroopa lehist, valget mändi, ameerika pärna, haruldustest kasvas siin ka saarvahtra teisend, mida esineb Eestis vaid üksikutel leiukohtadel. Enamik huvitavaid puuliike on tänaseks kahjuks hävinud.

Rahvasuus on kutsutud  Ermistu järve Tõstamaa -, Hermes -, Härmesi -, Ermistu- ja Mõisajärveks. Ermistu järv on Pärnumaa, ühtlasi ka Läänemaa suurim ja Eestis suuruselt  üheksas. Järve pindala on 480 ha, suurim sügavus 2,9 m, keskmine sügavus 1,3 m. Järv on eutrofeerunud ja põhja katab viie meetri paksune järvemudakiht. Vesi on keskmise läbipaistvusega. Järve edelaosas esineb rohkesti ujuvaid saari. Idakaldal on nõrk murrutus, kus pealispind on ära uhutud ning on näha liivast aluspinda ja rändkive. Siin on hea võimalus ujuda.  Ermistu järve toidavad idapoolselt nõlvalt väikesed ojakesed, välja voolab Tõstamaa jõgi. Ermistu järv on kuulus oma ravimuda poolest, mida kasutavad mitmed raviasutused.
Järve asustavast loomastikust tuleks mainida saarmat ja ameerika naaritsat, viimastel aastatel tegutsevad järve lõunakaldal koprad.
Järv on munitsipaaljärv ja tunnistatud avalikult kasutatavaks järveks. Järv on oluline osa suuremast väärtuslikust alast - Ermistu-Tõhela järvemaastikust.


Puhkekeskusest Pärnu poole sõites, võite külastada:
Pihlaka talu koduloomaaed. Paljudes kodudes pole ühekorraga mituteist tõugu jänkusid, Eesti oma tõugu lehmi-lambaid-hobuseid ning sigu-minisigu-koeri-kasse veel lisaks. Pihlaka talus on kõik olemas. Saate ise meisterda ja teha Eesti talutöid, lastel võimalus sõita poniga.

Omaette vaatamisväärsus on keskajast pärinev Audru mõis oma hoonetega (valitsejamaja, magasiait, teenijatemaja ja maakividest piiritusevabrik) www.mois.ee/parnu/audru.shtml , tuntuim on kindlasti vana postijaam ja kõrts “Kuld Lõvi”, ehitatud 1825, kus tänapäevalgi saab süüa juua ja tantsu lüüa. Palju informatsiooni elust ja olust möödunud aegadel annab Audru muuseum.  Audru alevikus asub 1680.a. ehitatud Püha Risti kirik. Audru uues spordihoones mängitakse lisaks korv- ja võrkpallile squashi, lauatennist.  

Valgerand – Marksast Pärnusse sõites 20 km pärast näitab viit paremale Valgeranda, sinna saab sõita ka mööda mereäärset kruusateed, kust avaneb imeline vaade Pärnule ja mererannale. Valgarand on üks parim koht päikesevõtuks ja mõnusaks supluseks. Valgerannas asub veel Valgeranna seikluspark ja golfirada.

Lavassaare Raudteemuuseum - muuseumis säilitatakse 62 veeremiüksust ja 10 muud raudtee ajalooga seotud eksponaati. Ruumides on üles seatud ka kirjalik materjal kitsarööpmelise raudtee ajaloo kohta. Ainulaadsel töökorras raudteel tehakse 2 km pikkusel endise turbaveoliini osal lõbusõite muuseumi külastajatele marsruudil Müramaa - Lavassaare. Muuseum on suurim Balti riikides ja üks suuremaid Euroopas.

Vaata lisa siit

Marksa

Teise järgu majutusettevõte

Asukohakaart

Värsked uudised

Kukeseene hooaeg on täies hoos. Küsi kreemist kukeseenesuppi ja mustika-šokolaadikooki Marksa köögist!

Hea pakkumine

* Kuupakkumine: Vaata siia!

* Mõnus pakett- Mine metsa- Vaata siia! 

Ilm Marksas